1. Maratoniks saab treenida, aga võidujoovastuseks peab sellegi pooleks kõik maratoni tahud läbima: 

Ootamatu on see, et sõltumata kõikidest raskustest, kasvuhetkedest, terve sünnitusekarusselli vältel kogetust, see kõik on tagant järgi nii võimas ja ilus. Ma ei näe selles mitte mingisugust "traumat", vaid hoopis sellist "ma sain neid võimsaid finisheerumis emotsioone kogeda, just seetõttu, et läbisin maratoni nii esialgses elevuses ja eufoorias kuni nende tunneteni välja, et "võiks nüüd koju ära minna ja aitab küll". See oli kõik seda väärt ja mu süda läheb täiesti härdaks kui mõtlen sellele suurele tugevale tundele kui lõpuks beebi meiega oli.

2. Eesmärk paika, info ja teadlikkus, valmisolek avatuseks ja alistumiseks:

Sünnituseks ettevalmistades kuidagi kaob fookus veits sellelt "eesmärk terve ema ja terve beebi" juurest ära ja hakkad justkui valima et hmmm, mida ma siis oma sünnituse menüüsse tahan ja paratamatult hakkad võtma selliseid seisukohti, et miski on minu peas hea ja miski on halb ja kui peaks "nii minema" siis läheb hästi ja kui läheb "naa" siis läheb halvasti. Tegelikult ma kogesin just seda, et mitte seisukohtade võtmine, vaid teadlikkuse/info olemasolu ja valmisolek avatuseks tagavad parima võimaliku sünnituskogemuse. Mul oli kindlasti natuke liiga pehme ette maalitud (ja tegelt kõiki neid pehmeid tahke ja toetust ma ka täiel rinnal kogesin), aga tänu meditsiini võimalustele ja toele (mida siis kas oskasin ise küsida, või mille pakkumisele alistusin) oli võimeline sünnitama just nii hästi ja nii tervelt beebi, keda me siia ilma nii ootasime.

3. Toetus ja kaasatud abikaasa: Enne, kui komistasin võimalise otsa Anu endale sünnitusele kaasa kutsuda, siis mulle tundus et “mis vahet sel on kas ma valin ämmaemanda varem kuskilt koduelehelt ja tean kes tuleb või siis kohtun temaga seal sünnitusel. Suurim argument tundus “vahetuse vahetumine”. Aga üks asi milles ma enam ei kahtle, on see, et kui ma peaksin tulevikus uuesti last ootama, siis kui tähtaeg teada, helistaks kohe Anule! 

Üks osa on see, et see olid just Anu - ma tundsin, et Anu maailmavaade ja tõekspidamised, balanss loomulikust sünnitusest ja teadmistest meditsiinilisest toest on just see mida ma kõige rohkem usaldaks ja millises toetuses ennast turvaliselt tunneks. Ja selle toetuse kogemine läks hoogsalt lahti esimesest hetkest kui mul esimesed veed ära tulid. Ma küll jõudsin esimesena Harri vannituppa kutsuda, aga teine mõte oli, et mida Anu asjast arvab ja sealt edasi olimegi minujaoks me kolmekesi sünnitamas - Mina, Harri ja Anu. Mul puudus ettekujutus KUI palju toetust ma Anult saan, enne seda päeva, aga see oli igati üle ootuste! Koduses keskkonnas need esialgsed võimlemised ja nõustamised - see oli äärmiselt äge päev mu meelest. Ja siis edasi see kuidas Anu meie kõigi eest haiglas seisid kuni selle hetkeni kui sa järgmisel päeval meie palatis voodi serva peale istuma tulid. 

Teine osa oli ikkagi puhtalt see, et mul olid toeks samad inimesed algusest lõpuni, me tegime seda koos - algusest lõpuni Anu ja Harriga. Jah võibolla kui on kolmas sünnitus, pole eriti tundlik natuur ja oledki tuhudeni kodus ja lähed teed ühe vahetuse sees naksti selle pressimise haiglas ära, ei oska võibolla nii kõrgelt väärtustada, aga minu sünnituskogemus on kindlasti just selline väga suurel määral just nende inimeste tõttu, kes selles osalesid. Ma isegi ütleks, et ma tunnen et need kaks päeva olid täiesti nagu “rätsepa töö” just minule ja mu beebile. Selline väga individuaalne sünnituskogemus. 

… Ja milline meeletu vaimselt ja füüsiliselt väljakutsuv hingega töö on ämmaemandate töö! Uskumatu. 😊