Kui veed hakkasid 15.01. õhtul tulema, siis tundsin suurt kergendust, et olin palunus Anu endale appi, kuna sain talle kohe helistada. Vastasel juhul, ei teagi, kuhu oleks mõistlik olnud helistada. Sain Anu käest selged juhised, kuidas edasi toimetada ja läksin kerge südamega magama.  Järgmine päev kui lõuna ajal öeldi, et sünnitustegevus peab aktiivseks minema, siis hakkasin keha liigutama nagu joogas õppisime. Tundsin üsna pea, et tuhud muutuvad tugevamaks ja nägin, et liigutustest oli kasu! 

Samuti oli kasu õpitud teadlikust sügavast hingamisest ning lõdvestust soosivatest poosidest. Suutsin üsna pikalt nende najal vastu pidada (viibisin SEO-s) ja olin selle protsessi vältel enda üle uhke. Suureks toeks oli see, et Anu helistas/kirjutas regulaarselt uurimaks, kuidas mul nüüd läheb. Samuti oli suureks toeks see, et Anu oli ühenduses minu mehega, kes oli üsna närvis. 

Sünnitustoast mäletan eredalt järgmisi hetki: 

- Anu pani mulle käe õlale ja ütles, et lõdvestu - see töötas automaatselt (puudutuse jõud!). 

- Anu ütles mulle selgelt  paaril korral, kuna tuleb rohkem tööd teha lõdvestumisega, aga ei korrutanud seda pidevalt, mis tõigi efekti minu arvates.

- kui ehmusin presside ajal intensiivsusest, siis Anu toetas mind selliselt, et ma ei läheks paanikasse.

Tundsin end hoitult ja heades kätes kogu protsessi vältel, ka pärast sünnitust - sain nii tuge kui ka lihtsalt infot, mida on hea teada. Küsisisn nõu ja sain head abi ka siis, kui olin juba koju jõudnud. Minu jaoks Anu kui ämmaemanda suurimad plussid/tugevused on seotud tema suure huvi ja pühendumusega teha suurepärast tööd ning on näha, et ta hoolib nii beebidest kui emadest, tema karakter sinna hulka - parasjagu kainet rahulikku mõistust miksitud konkreetse selge jutuga. 

Minule ninnunännutamine sobinud ei oleks, tundsin, et sain Anult kõike just õiges koguses - midagi polnud vähe ega liiast. 

Aitäh! Forever grateful!