Agnese lugu

Kõigepealt pean muidugi ütlema, et ma olen nii tänulik, et Mari-Liis mind beebiootaja joogasse utsitas, sest see osutus lõpuks täiesti hädavajalikuks, et enda sees olevat maandada ja end tasakaalus hoida. Õppida tajuma enda keha ja beebit moel, et seada see enda tähelepanu keskuseks.

Esimeste tuhude tajudes oli minu sees tugev sisekõne, et ma saan sellega küll kohe kindlasti hakkama ja kõik on tehtav ning vastuvõetav. Teel haiglasse taipasin end mõttelt, et küll on kahju et see rasedus minu jaoks juba lõppeb - sain seda justkui üürikesed nädalad päriselt nautida. Haiglasse kohale jõudes ja tuhude tugevnedes ei olnud enam sellisteks mõteteks aega ja tuligi koondada enda tähelepanu just nii nagu olime õppinud - tunnetada enda keha ja beebit ning võtta vastu see mis tuleb.

Kuigi minu jaoks osutus just pressimise hetk mentaalselt juskui ületamatuks, siis tänu kõrvalolnud ämmakatele suutsin siiski enda mentaalsele hirmukõnele vastu astuda ja ära pressida. Ärevad ja pikana näivad hetked hiljem maandus beebi rinnale ja uus seiklus sai alata.

Ma olen nii nii tänulik, et sa olid nõus meiega koos seda beebi tulekut läbi tegema ja meid toetama, ma täna ei kujutaks ettegi et oleks olnud teisiti. Piisavalt ruumi, kuid samas ka piisav kontroll olukorra üle, nii hea ja toetav õhustik - täpselt selline mida soovisime.