Tere, olen Anu
Alustame algusest! Kirjutan oma ämmaemandaks ja joogaõpetajaks kasvamise loo.
Olen naine, abikaasa, ema ja tütar. Hariduselt jurist ja kohe-kohe päris ämmaemand (hetkel veel abiämmaemand), lisaks ettevõtja, raamatupidaja, koristaja, veebidisainer ja palju muud. Inimesed, kes mind tunnevad teavad, et minu suur kirg on naiste ja perede nõustamine raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi ajal. Muidugi ka sealt edasi nii kuidas oskan. Kuid, mida teavad vähesed on see, et ämmaemandaks soovisin ma õppida juba 14 aastat tagasi, kui olin lõpetamas gümnaasiumi. Kirjandi kirjutamine ei õnnestunud nagu ma olin soovinud ning ämmaemanda erialale ma sisse ei saanud. Suundusin hoopis õigusesse, mõttega õppida aasta ja siis uuesti proovida. Õiguse valdkonda jäin ma aastateks. Kusagil kuklas oli mõte, et kui selle eriala lõpetan, siis lähen ämmaemandaks õppima. Juhtus hoopis, et jäin ise lapse ootele ja sain kogeda seda perioodi täiesti puhta lehena. Rasedus kulges tavaliselt, ilma suuremate probleemideta. Esines tüüpilisi rasedusaegseid kaebuseid nagu hommikune iiveldus (mis kestis TERVE PÄEVA!), seljavalud ja muu rasedusega seonduv. Teadmine, et minu kõhus kasvab beebi andis jõudu ja energiat selle kõigega toime tulla, isegi nautida. Peale koju jäämist hakkasin käima rasedate joogas, tänu millele tekkis mul kuuluvuse tunne - ma kuulusin vägevate naiste seltskonda. Iganädalaselt sain ennast liigutada, õppida hingamist ja vestelda erinevatel teemadel. Lisaks sain kuulata teiste kogemusi ja nõuandeid. Raseduse lõpuks olin ma valmis sünnitama loomulikult ja ootasin väga oma beebiga kohtumist!
Mis aga ei alanud oli sünnitus! Ämmaemand oli valitud, asjad olid pakitud, kuid sünnitus ei tahtnud kuidagi peale hakata. Sellest tulenevalt käisin tihti haigla vahet erinevates kontrollides ja KTG-des. Nüüd ämmaemandana näen kogu seda kogemust teisiti, kuid tollal ma veel ämmaemandaks ei õppinud ning enda arusaamade puudumisle tundsin hirmu ja ärevust, just lapse pärast. Lõpuks tehti veed lahti ja jäin tuhusid ootama. Tuhud tulid, leidsin taas kontakti enda hingamise ja kehaga. Kuid see pinge ja hirm ei andnud järele. Öö pimeduses tundsin aina enam ebakindlust toimuva osas ja hirmu lapse pärast, kuigi olime mehega valmistunud sünnituseks erinevates loengutes. Varahommikul oli aeg hinnata progressi, mida ei olnud ja sai koos personaliga kokkulepitud epiduraali kasutamine. Peale ebamugavat paigaldust ja sundasendis tuhusid tundsin, kuidas jalad läksid soojaks ja valu kadus. Mina ja mu mees vajusime sügavasse unne. 2 tundi hiljem ärkasin taas tuntavate tuhude peale. Mõned tunnid hiljem oli emakakael kenasti avanenud ja vaikselt hakkas lähenema reaalsus, et õige pea kohtun oma beebiga. Beebi sündis rahulikult, minu suurte pingutuste saatel. Mis kõige olulisem temaga oli kõik hästi.
Peale sünnitust hakkas kiire ja kohati segadust tekitav periood, kus peale sünnitusmajast koju saamist tundsin, et olen teatud mõttes üksi. Kuigi mul olid sõbrannad, kes olid selle kõik läbiteinud ja andsid head nõu, tundsin ikkagi, et midagi on paigast ära. Ei saanud aru, kas asi on minus või beebis või me koos kokku oleme teistmoodi. Nägin kõrvalt kuidas teised naised tundsid rõõmu ja nende beebid olid rahulikud. Ma olin kurb ja mu beebi nuttis pidevalt. Endale otsin abi terapeudilt ja lapse osas lootsin, et ta üks hetke kasvab välja oma tundlikusest. Aastaid hiljem selgus, et beebi tundlikus oli seotud tema neuroloogilise erinevusega. Kuid see on juba teine teema.
Olles kõike seda kogenud, hakkas vaikselt minu sees kasvama taas tugev soov minna õppima ämmaemandaks. Soov oli lõpuks juba nii tugev, et vaikselt hakkasin samme seadma uue elukutse poole. Läksin õppima joogaõpetajaks, et naisi juhendada, nõustada ja ka puudutada. Arvestame, et olin siis juba pikalt töötanud kohtutäituri büroos. Peale seda suundusin Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Teadsin, mis on minu eesmärk ja kuhu tahan jõuda. Need 4 aastat on mind kasvatanud, voolinud ja õpetanud. Olen jõudnud siia kohta teadmisega, et ma pean siin olema.
Jõudsin oma kutsumuseni!
